Ants Kaljurand ehk "Hirmus Ants" (20. oktoober 1917 Saaremaa[1] - 13. märts 1951) oli üks tuntumaid Lääne- ja Pärnumaa metsavendi.
Teise Maailmasõja eel töötas sulasena Pärnumaal Soontagana valla taludes. Oli Kaitseliidu liige ning osales metsavennana 1941. aastal Pärnu- ja Läänemaal võitlustes Nõukogude vägede vastu. Saksa okupatsiooni ajal astus Omakaitsesse. Aastatel 1942 - 1944 osales vabatahtliku rindesõdurina Saksamaa poolel võitlustes Nõukogude Liidu vastu. Langes 1944. aasta sügisel Saaremaal Nõukogude vägede kätte vangi, kuid põgenes sama aasta detsembris ning koondas enda ümber ühe kardetuma metsavendade salga. 24. juunil 1949 langes reetmise läbi Nõukogude okupatsioonivõimude kätte vangi. Hukati sõjaväetribunali otsuse põhjal koos oma kaaslaste Arved Pildi ja Juhan Metsäärega 13. märtsil 1951.
10. juulil 2011 avati Pärnumaal Koonga vallas Mihkli kiriku juures kaitseliidu Pärnumaa maleva algatusel Ants Kaljuranna mälestuskivi.
Антс Кайлюранд
Hirmus Ants, _ige nimega Ants Kaljurand, s_ndis 20. oktoobril 1917. aastal Tallinnasl. Ants oli pфrit vaesest perekonnast ja _les kasvanud ilma isata. Antsu ema oli saarlane ja _les kasvas ta Saaremaal. Eesti aja l_pul tiitas sulasena Pфrnumaa Soontaga valla taludes.
Vaata Antsu ja мlo Kaalu staabipфevikut siit
Ants Kaljurand enne Eesti s_javфe ajateenistust, "kui ta veel poisikese nфgu oli". Pilt ja selgitus saadud Antsu omaaegselt pruudilt, kelle ta NKVD kohalikust vanglast vabastas.
Ants oli eestiaegne Kaitseliidu liige. 1941.a Suves_jas v_ttis ta metsavennana osa Pфrnumaa ja Lффnemaa vabastamisest venelastest ja astus seejфrel Omakaitsesse. 1942. aastast alates s_dis venelaste vastu rindel. 1944. aasta s_gisel langes ta Saaremaal venelaste kфtte vangi ja toodi Tallinna s_javangilaagrisse. Siin kohtus ta rahvuslikult meelestatud kaasvangi мlo Kaaliga. Koos otsustati p_geneda ja v_itlust jфtkata. Detsembris 1944 p_genemine _nnestus. Antsust sai metsavend.
Hirmus Ants Kaitseliidu vormis metsavennana umbes 1946. aastal
Hirmus Ants koondas enda _mber tugeva metsavendade salga, keda _mbruskonna kommunistid ja venelased kartsid rohkem kui tuumapommi, nagu _tles _ks kohalik partorg. 1946. aastal liitus Antsu juhitud salk RVL-iga.
Antsu vфgitegudest rффgitakse Pфrnu- ja Lффnemaal tфnaseni legende. Ta vabastas oma kaaslasi vanglast, kфis vene ohvitseri mundris Pфrnu restoranis l_unat siimas, heiskas rahvusp_hadel sini-must-valgeid lippe ja k_rvaldas mitmeid aktiivseid kommuniste.
Hirmus Ants reedeti jaanipфeval 1949. Venelased arreteerisid ta viina sisse segatud m_rgi abil. Pфrast piinamisi julgeolekus lasid venelased Antsu ja kas tema kaaslast: Arved Pildi ja Juhan Metsффre, s_javфetribunali otsusega 13. mфrtsil 1951 Tallinnas maha.
Pärnumaal avati metsavend Hirmus-Antsu mälestuskivi (2)
(Foto: ERR)
Võrumaal maeti ümber kolm metsavenda (3) 29.10.2011
Saaremaal pühitseti sisse metsavenna mälestuskivi (1) 05.03.2011
Pop-up video: Pärnumaal avati Hirmus-Antsu mälestuskivi
10.07.2011 19:36
Ester Vilgats
Pärnumaal Koonga vallas avati mälestuskivi kuulsaimale metsavennale Ants Kaljurannale, keda tunti Hirmus-Antsu nime all.
Mälestusmärk avati Kaitseliidu Pärnumaa maleva initsiatiivil Mihkli kirikuaias. Sündmust oli jälgima tulnud hulk rahvast, sest Hirmus-Ants tegutses peamiselt just selles kandis, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Raamatu "Kogu tõde Hirmus-Antsust" autor Mati Mandel ütles, et Hirmus-Antsust liikus jutte, mille järgi ta oleks nagu tegutsenud üle Eesti. Aga Hirmus-Antsu nime Kaljurand ei õigustanud. "Tema püüdis neid halbu asju just ära hoida. On teada, et Kirbla vallamaja rüüstamisel taheti põlerma panna maja, aga Ants ütles, et ei saa, siin elab noor ema lapsega," selgitas Mandel.
Sümboolselt on mälestusmärk Mihkli kirikusaias austusavaldus kõigile metsavendadele. Sest nagu 13. märtsil 1951 hukatud Ants Kaljuranna, on paljude teistegi matmispaik teadmata.
Могу,но времени совсем нет. Героический дядька ( тут российские урапатриоты начнут брызгать слюной,но добровольно в 42 году на восточный фронт воевать не рвались ) . Был взят в плен в боях на Сааремаа. Бежал из тюрьмы. Опять партизанил. Был арестован 8 49 г. в 51-ом расстрелян.
Hirmus Antsu lugu
tekst: Mati Mandel
Eesti rahvas jäi võõrvõimude poolt läbi viidud okupatsioonidest ja mobilisatsioonidest tulenevalt ilma kümnetest tuhandetest meestest, kes enamikus olid oma maa ja rahva patrioodid. 1944.-1945. aastal läks suur osa veel alles jäänud noortest meestest metsa võitlust jätkama. Oldi veendunud, et Lääneriigid ei lepi Baltimaade annekteerimisega ning Eesti iseseisvus taastatakse. Oodati uut sõda. Ei teatud, et Lääs on Baltimaad ammugi Stalinile maha müünud.
Sõda ei puhkenud. Mehed ei saanud aga metsast ikkagi välja tulla, sest Stalin oli valinud Balti rahvaste vastu massivägivalla tee. See tähendas, et Saksa sõjaväes või omakaitses teeninuid ootas kui mitte surm, siis nõukogude vangilaager, kust väga paljud tagasi ei tulnud. Neil, kes ei olnud nõus võõrvõimu ees põlvili laskuma ja selle langetatud karistust vastu võtma, tuli edasi võidelda, nüüd juba iseenese elu eest. Üheks selliseks võitlejaks oli ka legendaarne metsavend Hirmus Ants, kelle tegelik nimi oli Ants Kaljurand.
Hirmus Antsu teevad eriliseks temast liikvele läinud legendid. Juba enne 1948. aastat rääkis rahvas Antsust kui kartmatust ja tabamatust metsavennast.
Värvikamaid legende Antsu tegudest
Juba 1948. aastal olid rahva hulgas levinudjärgmised lood, mis pani oma päevikusse kirja ka tuntud hävinguaastate kroonik Jaan Roos:
"Hiljuti saatnud ta Pärnu paremasse hotelli ühel päeval teate, et tahab seal õhtul kell 8 õhtust süüa ja oma sünnipäeva pühitseda. Kaetagu talle selleks ajaks laud söökide ja jookidega. See pannud hotelli personali kihama. Kohe teatatud võimudele, kes vastavaks ajaks olnud kõik jalul. Hotelli ümbrus olnud maskeeritud ja maskeerimata mehi täis. Kell 8 sõitis hotelli ette auto, milles oli sees Vene kõrgem sõjaväelane. Ta jättis auto ukse ette ja läks hotelli sisse, kus nõudis endale õhtusööki napsidega. Nähes valmisseatud lauda, nõudnud seda kohe endale. Talle öeldud küll, et see on kaetud teisele inimesele. See polevat aidanud midagi. Ta võtnud laua endale. Õhtusöömine kestnud 1,5 tundi. Siis kutsunud kindral kelneri, nõudnud arve ja maksnud nõutava summa sõnalausumata ühes jootrahaga ning lahkus siis. Pärast leiti ühe toiduriista alt sedel: Siin sõi õhtust ja pühitses oma sünnipäeva Hirmus Hans."
Või teine lugu:
"Korraldatakse Pärnumaal suur haarang Hirmsale Hansule sõjaväelaste poolt. Haarajad ootavad teel korraldust haaramiseks. Seal sõidab korraga kuus autot "Moskvitši" ja jääb seisma. Esimesest autost astub välja Vene polkovniku vormis mees ja hakkab pärima, mis mehed siin teel ootavad. Talle seletatakse põhjus ära. Polkovnik käsib ja soovitab mehi agarad olla bandiidi haaramises. Samas astub polkovnik autosse ja autode rivi hakkab edasi sõitma. Pool kilomeetrit sõitnud, tõstetakse viimases autos eesti lipp lehvima. Polkovnik ei olnud keegi muu kui Hirmus Hans ise".[1]
Lapsepõlvest sõttaminekuni
Ants Kaljurand on sündinud 20. oktoobril 1917. aastal. Tema ema nimi oli Juula, isast andmed puuduvad. Ants kasvas Põhja-Saaremaal Pidula lahe ääres Kehila küla lähedal, mereäärses Teesu külas. 1935. aastal tuli Ants Kaljurand Pärnumaale Soontaga valda, kus sai kohe Õepa küla Sepa tallu sulaseks.
Eesti okupeerimine ja nõukogulikud ümberkorraldused vapustasid ka Pärnumaa rahvast. Inimeste kadumised ja arreteerimised algasid ju juba 1940. juulikuust.
22. juunil alanud sõda tõi inimestele uusi kannatusi. 3. juulil toimus kutsealuste mobilisatsioon. Pärnumaalt viidi ära 779 kutsealust.[2] Alustati ka kaitseehitiste rajamist. 4. juulil saadeti laiali käsud minna järgmisel päeval tankitõrjekraave kaevama. Stalin oli välja kuulutanud põletatud maa taktika. Loodud hävituspataljonide tegevus omandas nüüd eriti julma näo. Mehed otsisid kaitset metsast. Metsavennad lõhkusid telefoniliine, purustasid teetruupe ja sildu. Lõuna-Pärnumaal algas nõukogude võimu kukutamine juba 3. juulil.
Ka Soontaga Vallamajast tuli üha uusi kurje käske. 29. juunil käsutati sinna kokku kõik mootorsõidukid, 1. ja 2. juulil oli korraldus anda ära raadioaparaadid. Rahvas oli paanikas. Kuna kardeti, et hävituspataljon hakkab talusid põletama, pakiti oma vara ja peideti majadest eemale. Mehed otsisid varju metsast, tegid vankripussidest ja pudelitest käsigranaate, laenguks sai kivilõhkumiseks varutud lõhkeaine. Valmistuti üle võtma vallamaja. Mässust osavõtjate hulgas oli peremeeste kõrval ka sulane Ants Kaljurand. 6. juuli varahommikul piiras metsavendade salk vallamaja ümber. Hoone vallutati tormijooksuga, seal olnud ametnikud suleti arestikambrisse. Kuna ähvardas hävituspataljoni karistusretk, otsustati vangistatud vallaametnikud ja miilits maha lasta. Nii toimitigi, viis vallaametnikku kaotas elu.
Teated Soontaga vallas võimu võtmisest jõudsid nii Pärnu kui ka Lihulasse ja kutsusid välja hävitupataljonlaste karistusretked valda. 7. juulil umbes kella 3-4 paiku algas lahing Emmu küla karjamaadel. Järgmisel päeval, 8. juulil ründasid Soontaga valda Pärnust viie veoautoga tulnud hävituspataljonlased. Mitmed relvitud inimesed tapeti. See oli Soontagalaste jaoks kõige masendavam õhtu.[3]
8. juulil loovutas Punaarmee vastupanuta Pärnu. Saksa sõdureid tervitati linnas juubeldavate rahvahulkade poolt. Juba 8. juuli keskpäeval oli Pärnus käsil Omakaitse moodustamine. Peagi toimus see ka Soontaga vallas. Omakaitsesse astus ka Ants Kaljurand. Juba noil päevil sai ta (väidetavalt üsna juhuslikult) hüüdnimeks "Hirmus Ants". 1941. aasta augustis astus Ants Kaljurand aga vabatahtlikult Saksa armeesse.
Soontaga vallamaja, kust Hirmus Antsu mehed kahel korral Julgeoleku poolt arreteeritud inimesed vabastasid. Foto: Riina Kappaku erakogu
Algab metsavennaaelu
1944. aasta septembris Ants deserteerus ja tuli tagasi Soontaga valda. Sealt üritas ta minna Saaremaale, arreteeriti aga Lihulas ja saadeti Tallinnasse laagrisse.
Ants oli seal kaks nädalat, siis põgenes ja tuli tagasi Soontaga valda. Teel kohtas Ants tuntud kirjaniku Aira Kaalu venda Ülo Kaalu. Koos tuldi endise vallavanema Mihkel Soodla juurde Õepa külla. Nädalaga ehitati kolmekesi küla lähedale punker ja hakati seal elama.[4]
Põhiliselt tegeleti enda varjamise ja uueks väljaastumiseks valmistumisega. Peeti ka päevikut. Kaljuranna salk andis endast siiski ka märku. Parteidokumentides kajastub see järgmiselt: "Öösel 30. aprillil vastu 1. maid 1945 heisati Soontaga valla täitevkomitee hoonele Eesti kodanlik rahvuslipp. Lipu heiskas bandiit Ants Kaljurand."[5]
Ants Kaljurannal oli juba enne sõda tekkinud armusuhe oma kodukülast Teesult Pärnumaale tööle tulnud Vilmaga. Kirjavahetuse kaudu püsis see läbi kogu sõjaaja. Ka Ülo Kaalul tekkisid sümpaatiad. Tegu oli ju ka igati seltsiva ja röömsameelse noore mehega. Metsavennad käisid külapidudel, tantsisid külanoorikutega ning saatsid neid koju. Julgeolek sai Vilma suhetest Ants Kaljurannaga teada, arreteeris neiu ning viis Täitevkomitee maja (endise Soontaga vallamaja) arestikambrisse. 1945. aasta 28. veebruaril vabastasid Ants ja Ülo Vilma. Neiu elas nädala meestega samas punkris.
1945. aasta märtsis arreteeriti kolm Salevere küla meest. Kõik nad paigutati samuti vallamaja arestikambrisse. Ühel ööl läksid Ants Kaljurand, Ülo Kaal ja Mihkel Soodla Täitevkomitee hoone juurde, lammutasid kambri seina kangiga ja vabastasid vangid. Kui mehed hakkasid maja juurest lahkuma, tulistati neid teise korruse aknast. Mihkel Soodla andis aknasse automaadivalangu.[6] Nii Hirmus Antsu kuulsus kasvas. Kuid ka Julgeolek ei maganud. Neil oli õnnestunud värvata mitmeid Kaljuranna grupiga sidemetes olnud inimesi, kellelt saadud informatsiooni kasutades valmistuti metsavendi hävitama. 1946. aasta 9. mai õhtul sõitsid Ants ja Ülo kohtuma vallasekretäriga. See oli aga lõks. Kohtumispaigas varitsesid neid sõdurid. Puhkenud tulevahetuses sai Ülo Kaal pähe haavata ja langes Julgeoleku kätte. Antsul õnnestus põgeneda. 28. juunil suri Ülo Kaal vangla haiglas.[7]
1947. aasta algul liitus Ants Kaljurand Kirbla valla ja Soontaga valla piiril end varjavate meestega, saades sealgi liidriks. Ants Kaljuranna ilmumise hetkel elasid sealses punkris veel Saaremaalt pärit Heino Kaup ("Meinhard"), Harri Valla ("Harri") ning vennad Johannes Kiviselg ("Juss") ja Aleksander Kiviselg ("Sass").[8] Suvehakul ilmus gruppi Saksa sõjaväe taustaga Karl Verpson ("Must Juhan"), aasta lõpus liitus aga Kirbla vallast pärit Heino Vaan ("Junger"). Heino Kaup'ist, keda tuntigi peamiselt Meinhardi nime all, sai Kaljuranna parem käsi.
1948. aasta aprillis ilmus gruppi Tallinnast pärit Arvet Pill (s 1926. a), kes oli 1944. aastal mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, langenud Tšehhoslovakkias vangi, kuid saanud juba 1946. aastal vabaks. Arvet sai esialgu nimeks "Samm", hiljem ka "Kurg".[9]
Soontaga mehed 1941. aastal Eesti sõjaväe vormides. Siis loodeti veel võidelda Eesti eest. Taga keskel Ants Kaljurand.
Metsavendade strateegia muutub
Ants Kaljuranna ilmumisega Võhma-Altküla ja Vastupää külade vahel baseeruvasse gruppi 1947. aastal toimus muutus metsavendade tegutsemisstrateegias. Võeti suund kaupluste ja nõukogude asutuste röövimisele, et varustada end toiduainete, rõivaste, jalanõude ja rahaga. Tegelikult sundis selleks elu ise. Taludele hakkas metsavendade toitmine üle jõu käima. Lisaks olid Julgeolekuorganid paljud inimesed pideva jälgimise alla võtnud, mitmeid oli ka suudetud agentideks ja koputajateks värvata.
Osa Ants Kaljuranna grupi metsavendi hakkasid valedokumentidega liikuma linnades, peamiselt Tallinnas ja Pärnus.
1948. aasta 25. aprilli hilisõhtul purustati metsavendade poolt valdadevaheline miilitsajaoskond Audrus. Ära viidi kuulipildja, kaks automaati, 5 püstolit, 1 rikkis vintpüss, kirjutusmasin, pitsat, 11 ajutise isikutunnistuse tõendit ja üks tõend ajutise passi kohta. Metsavennad said umbes 12 000 rubla, sealhulgas 11252 rubla riigi raha, mis oli pakkides ette valmistatud sidejaoskonna jaoks.
18. mail 1948. aastal röövisid Verpson, Meinhard, Aleksander ja Johannes Kiviseljad Märjamaa lähedal maanteel liha kokkuostjat, võttes talt ära 46 907 rubla riigi raha.[10] Ajal, mil aotot läbi otsiti, lähenes aga paigale sõiduauto, milles istus kolm meest. Kuna auto peatus ja metsavendadele näis, nagu üritaksid selle istunud haarata relvi, avasid metsavennad autole tule. Autos istunud mees, Ministrite Nõukogu töötaja Suurkask oli saanud raskesti haavata, teine mees jalga haavata. Suurkaselt küsis Verpson, kas ta on kommunist. Saanud jaatava vastuse, tulistas metsavend teda veel kord. Hiljem lubati aga autol edasi sõita. Kaljuranda sellel retkel kaasas polnud.
1948. aasta juuni algul tapeti ühe metsavendade ühendusse Relvastatud Võitluse Liit (RVL) kuulunud metsavenna poolt Emmu küla juures "Meinhard". Põhjuseks oli olnud mehe sagedane jõhker käitutumine, eriti joobnud olekus. Toimunu halvendas Kaljuranna grupi ja RVL-i suhteid oluliselt.
1948. aasta jaanipeole Kurese Pakamäel oli kogunenud mitme lähedase küla rahvas. Seal olid ka Kaljuranna mehed. Kokkutulekul pidas Ants Kaljurand kõne, milles kutsus kõiki võitlusse Nõukogude Võimuga.[11]
Julgeolekuorganid asusid aga aktiivselt tegutsema. 9. juunil arreteeriti haarangu käigus Kaljuranna grupi liige Aleksander Kiviselg ning tapeti põgeneda püüdnud Johannes Kiviselg.[12] Arreteeriti ka kaks mõnda aega punkris elanud naist. Järgnesid veel mitmete Vastupä ja Kurese külade inimeste arreteerimised.
Metsavendade edasised aktsioonid
26. juulil üritasid metsavennad röövida Tõstamaa krediidiühingut. Tegu oli mitme metsavendadegrupi ühisüritusega., kus osalesid ka Ants Kaljuranna mehed. Käik Tõstamaale ebaõnnestus.[13]
Ööl vastu 28. juulit mindi samas koosseisus röövima Kihlepa poodi. Sealt saadi raha ja kaupa 34 142 rubla ja 47 kopika väärtuses. [14]
Rootsi poe röövimisel 27. augustil 1948. osalesid Karl Verpson, Ants Kaljurand, Heino Vaan ja Arvet Pill ning veel kaks meest. Poest võeti paberosse, viina ja rõivastust.[15]
16. septembril peatasid Kaljuranna grupi metsavennad Kirbla ja Lihula vahelisel maanteel Haapsalust Varblasse sõitva autobussi. Küsiti bussis väidetavalt viidavat suurt rahasummat. Buss otsiti läbi, raha aga ei leitud. Operatsioon ebaõnnestus, sest 100 000 rubla oli viidud Lihulasse ilma saatjateta juba hommikul kell seitse.[16]
23. septembril 1948. aastal rööviti Lõpe kooperatiivi, kust saadi 25 504 rubla ja 55 kopikat. Kuna puhkes tulevahetus valvuriga, pidid metsavennad enneaegselt lahkuma.[17]
20. oktoobri öösel rüüstasid metsavennad Kirbla valla Täitevkomiteed. Autahvlilt rebiti maha inimeste nimed, seinalehelt pildid, samuti Lenini, Stalini ja Molotovi portreed. Lauasahtlitest pilluti maha raamatud ja kirjavahetus, osa dokumente valati üle tindiga. Laualipp lõhuti, samuti kirjutusmasin.[18] Revisjonikomisjon tegi kindlaks, et puudu oli riigilaenu, kindlustuse ja maamaksu rahasid kokku 7022 rubla ja 24 kopikat.[19] Rüüstes osalesid Ants Kaljurand, Heino Vaan, Arvet Pill ja Karl Verpson.[20]
Oktoobris murti sisse Soontaga valla Täitevkomitee hoonesse, kust viidi ära üks kirjutusmasin, teine kirjutusmasin ja raadio aga purustati. Lõhuti ka Nõukogude riigijuhtide portreed ja hävitati hoonest leitud kommunistlik kihutuskirjandus.[21]
11. novembril 1948 rööviti Paatsalu poodi, kust saadi 50000 rubla, lisaks viina ja paberosse. Osalesid Ants Kaljurand, Mihkel Soodla, Heino Vaan, Arvet Pill, Harri Valla ja Karl Verpson.
Metsavennad langevad lõksu
15. novembril arreteeriti Pärnu raudteejaama sööklas purjus olekus ärplema hakanud ja temalt dokumente nõudnud miilitsaseersanti tulistanud Kaljuranna grupi metsavend Karl Verpson.[22] Samal päeval arreteeriti Pärnu Polikliinku massaažikabinetis Harri Valla,[23] järgmisel päeval aga oma kodutalus Õepas Mihkel Soodla.[24] Järgnesid ülekuulamised ning paljude eelnimetatutega seotud olnud isikute arreteerimine.
1. jaanuaril 1949. aastal tapeti sõdurite poolt tallu toidu järele läinud Heino Vaan.[25] Peagi tulid arreteeritute ja langenute asemele aga uued mehed.
Kuidas sai surma miilitsaleitnant Erich Pärtson?
Keblaste külas Kõrtsu talus elasid perekond Kruusmaad. Talus külastasid korduvalt Ants Kaljurand, mõnikord koos Meinhardiga, mõnikord koos Arvet Pilliga. Talus käis aga ka miilitsaleitnant Erich Pärtson, kes oli Kruusmaade ristipoeg. 1949. aasta 13. jaanuari õhtul tuli tallu Erich Pärtson kahe kaaslasega. Meestel olid kaasas jahipüssid. Kui lahkuma hakati, väljus esimesena Erich Pärtson, kellel oli peas vormimüts ja seljas valge poolkasukas ning kalifeevormipüksid.[26] Nähes õues tundmatut meest, sööstis Pärtson talle järele, hüüdes: "Seis!" Jooksja ei peatunud. Pärtson kiirendas sammu. Sel hetkel kostis kuuri nurga tagant automaadivalang, Pärtson sai pihta ja kukkus. Õue jõudnud mehed nägid kahte tundmatut põgenemas.[27] Erich Pärtson viidi hobusega Mihkli haiglasse, kus ta suri.[28] Kuu hiljem käisid talus Ants Kaljurand ja "Kurg" ning Ants oli öelnud, et neid kinni pidada püüdnud miilitsat tulistas tema.[29]
Relvastatud Võitluse Liit ja teised
Soontaga naabervallas Vigalas tegutses kogu metsavendlust ühendada püüdnud organisatsioon Relvastatud Võitluse Liit.[30] Ants Kaljurannale tegi juba 1947. aastal ettepaneku RVL-i astuda üks organisatsiooni juhtfiguure Mihkel Soosalu. Järgmisel kokkusaamisel andis Ants nõusoleku, täitis ankeedi ja võttis endale varjunimeks "Väino". Soosalu määras Antsu piirkonna juhiks, mis hõlmas Soontaga, Audru, Sauga, Are ja Seliste vallad. Organisatsiooni tuli värvata legaalselt elavatest inimestest vähemalt viis inimest, peale selle metsavendi. Ka tuli koguda andmeid nõukogude aktiivist ja partei liikmetest.[31] Ants väitis hiljem, et midagi konkreetset RVL-i heaks ta ei teinud. Üheks põhjuseks oli kindlasti tema kaaslase Meinhardi tapmine RVL-i liikmete poolt. Ometi näib, et miski RVL-is veel Kaljurannale ei meeldinud. Võimalik, et talle hakkas vastu RVL-i ulatusliku dokumentasiooni olemasolu ja allumine üsna jäikade põhimõtetega juhtkonnale.
Peale Ants Kaljuranna grupi tegutses Soontaga valla piires veel mitu sissigruppi. Mihkel Soosalu salk, baseerus algul Emmu küla piirkonnas, juhi hukkumise järel 1948. aasta 15. oktoobril aga lagunes.
Mihkel Havi grupil oli punker Tarva rabas. Julgeolek ründas grupi punkrit 23. juunil 1949 ning enamik selle liikmeid hukkus.[32]
Mihkel Mälgu gruppi kuulusid Ants Kõks, Ado Luks, Juhan ja Elmar Lihtsaared. See salk paiknes erinevates kohtades ja eksisteeris kõige kauem. 1949. aastal lahkusid grupist Lihtsaared, asemele tuli Endel Viidik.[33] Mihkel Mälk püüti kinni kasutades unerohtu, tema grupi liikmed kas tapeti või arreteeriti ajajooksul.
Viimane pilt Arvet Pillist (foto toimikust).
Kuidas Ants Kaljurand arreteeriti?
23. õhtul pidas kogu Võitra küla jaanipidu, millest võtsid osa ka Antsu mehed. Kui pidu läbi, läksid Ants ja tema mehed üle põllu metsa äärde ja heitsid magama.[34]
Sealt leidis nad kohalik noormees, kellel oli olnud varem konflikt Antsu meestega ning kes teatas metsavendade asukohast julgeolekuorganitele.[35] Julgeoleku dokumentides on kirjas, et neile teatas metsavendadest agent "Leida". Kohale saadeti operatiivgrupp, kes leidiski magavad mehed. Viimased püüdsid küll vastu hakata, kusjuures Aleksander Valter sai surma, Arvet Pill raskesti haavata. Nii Pill kui Ants Kaljurand, kellele löödi täägiga selga, arreteeriti. [36]
Uurimine Ants Kaljuranna ja temaga seotud isikute osas kestis poolteist aastat.
13. novembril 1950. aastal mõistis sõjaväetribunal Ants Kaljurannale ja Arved Pillile, (s 1926) surmanuhtluse, mis on ka 13. märtsil 1951. aastal täide viidud. Koos nendega olid kohtu all inimesed, keda süüdistati metsavendade abistamises ja neile kaasaaitamises, kokku veel 16 inimest. Neist 13 inimest mõisteti laagrisse 25 aastaks, millele lisandus õiguste äravõtmine veel 5 aastaks, 3 inimest aga mõisteti laagrisse 10 aastaks, millele lisandus õiguste äravõtmine viieks aastaks.[37]
Kokkuvõtteks
Ants Kaljuranda on paljud inimesed süüdistanud selles, et ta andis avameelseid tunnistusi kõigi oma varjajate ja abistajate kohta. Tõepoolest, Ants Kaljurand on hakanud peatselt pärast arreteerimist rääkima ning nimetanud abistajatena väga paljusid tolleaegseid Soontaga valla inimesi ja peresid. Samas me ei tea, kuidas need ülestunnistused saadi. Metsavendade tabamisel Julgeolekus nende rääkimapanemiseks vahendeid ei valitud. Kaks Ants Kaljurannaga seotud meest, kellel õnnestus vangilaager üle elada, on Hruštšovi sula ajal kirjutanud NSV Liidu peaprokurörile kaebuse, kus nad kirjutavad, et neid peksti ja piinati ülestunnistuste saamiseks sedavõrd, et nad olid nõus läbi lugemata alla kirjutama ükskõik millele. Ka väitsid nad, et tollase peksu jäljed on nende kehal nähtavad veel nüüdki ning et neist tehti Julgeolekus eluaegsed invaliidid.[38]
Kuna arreteeritud Ants Kaljurannale ja Arvet Pillile oli saanud selgeks, et organitel õnnestus värvata mitmeid Soontaga valla inimesi, sealhulgas isegi mõnda aega nende grupis viibinud mehi, ning kuna nad ise arvasid, et nende kinnipüüdmiseks kasutati unerohtu,[39] oli neil endil 1949. aasta juunis juba põhjust umbusaldada paljusid.
Võimalik, et Ants Kaljurand rääkis rohketest abistajates aga hoopis lootuses, et ega võimud siis kogu Soontaga rahvast ikka Siberisse saada.
Veel tuleks meeles pidada, et enne Ants Kaljuranda ja Arvet Pilli oli juba arreteeritud ja üle kuulatud hulk nendega seotud metsavendi: Mihkel Soodla, Karl Verpson, Harri Valla, Aleksander Kiviselg, Johannes Jukka ja mitmed veel varem kinni kukkunud mehed. Pole andmeid, et neist keegi oleks suutnud ülekuulamistel vaikida. Nimetatud metsavendade tunnistuste põhjal arreteeriti ja kuulati üle kümneid abistajaid nii Soontaga vallast kui ka linnadest. Erinõupidamise otsused ühe grupi arreteeritute kohta on langetatud juba 26. märtsil 1948. aastal,[40] teise grupi kohta 1. detsembril 1948. aastal.[41] Niisiis polnud Ants Kaljurannal ja Arvet Pillil nende arreteerimise ajaks juba kogutud andmetele enam midagi olulist lisada.
Kuidas hinnata Ants Kaljuranda metsavennana?
Temast levinud arvukad legendid on enamasti rahva soovunelm. Palju talle omistatust tegid hoopis teised mehed. Kuid üks on selge, tegu ei olnud mingi julmuriga, mida hüüdnimest oletada võiks. Julmus ja hirmuteod ei olnud talle kuidagi omased. Pigem räägivad faktid sellest, et ta suutis mitmel korral kaaslaste kavandatud julmi tegusid ära hoida. Antsu puhul oli kahtlemata tegu isamaaliselt mõtleva ja tegutseva inimesega, kes seda ka korduvalt välja näitas. Ometi ei olnud tema puhul tegemist taolise ideoloogi ja organisaatoriga, nagu need kujunesid välja Relvastatud Võitluse Liidus. Ants Kaljurannas oli mingi tänapäeva inimesele suhteliselt raskesti aimatav joon, mis tegi temast, tavalisest sulaspoisist, autoriteedi isegi iseteadvate talumeeste ja vallavanemate jaoks. Kuid kindlasti ei olnud see kõik. Kindlasti pidid tal olema veel mingid, praeguseks juba raskesti hoomatavad juhile omased iseloomuomadused. Igatahes on huvitav vastasleeri, 1970. aastate KGB-laste poolt talle antud iseloomustus, ehkki selle ütleb välja nende poolt loodud kirjanduslik kuju, talumees Madis: "Pika Antsu vastu ei tundnud Madis aukartust ainult tema kasvu ja kehaehituse pärast. Tõsi, Ants oli kahemeetrine suurepärase kehaehitusega hiiglane, kes astus imetlust vääriva kerge sportlasesammuga, kuid Madisele meeldis rohkem tema tasakaalukas ja lõbus iseloom, tähelepanelik suhtumine vestluskaaslasesse, oskus varjata oma üleolekut."[42] Kas see ühele Eesti metsavennale KGB poolt antud iseloomustus ei ole siiski igati tunnustav?
Ants Kaljuraannast ja temaga seotud metsavendadest ilmub suvehakul M.Mandeli sulest põhjalik uurimus.
Viited:
1 Jaan Roos. Läbi punase öö. III.Tartu 2001, 116, 133.
2 Herbert Lindmäe. Suvesõda Pärnumaal 1941. Suvesõda IV. Tartu 2006, 175-176.
3 Kui soontagalased tõusid. Maa Sõna 13. august 1941.
4 Eesti Riigiarhiivi filiaal Tõnismäel, edaspidi ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, I, lk. 51.
5 Evald Laasi. Vastupanuliikumine Eestis 1944-1949. Dokumentide kogu. Tallinn 1992, 17,
6 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, I, 51-52.
7 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 3095, 15.
8 ERAF f. 130 SM n. 1, s. 10516, I, 3-15, 31-33;
9 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 1, 54.
10 ERAF 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 4, 29-37.
11 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 11474, 217p-224.
12 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 10516, k. 1, 18.
13 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 3, 251-253.
14 ERAF f. 129 SM, n. 1,. S. 25818, k. 4, 65-66.
15 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. I, 142p-143.
16 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23119, k. 4, 72.
17 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 4, 79.
18 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 4, 169-170.
19 ERAF f. 129 SM n. 1, s. 25819, k. 4, 97-98.
20 ERAF f. 129 SM n. 1, s. 23118, k.1, 144p.
21 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, järelvalve, 311-312.
22 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 1,144-170.
23 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 2, 6.
24 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 1, 24.
25 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 1, 152.
26 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 2, 102p-106p.
27 ERAF f. 129 SM n. 1, s. 25819, k. 3, ,219p-211p.
28 ERAfF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 4, 111.
29 ERAF f. 129 SM, n. 1. s. 25819, k. 2, 127.
30 Aino Lepp. Vabaduse hinnaks on elu. Tartu 2008, 360-433; Jaak Pihlau. Läänemaa metsavennad teise nõukogude okupatsiooni ajal (1944-1959). Haapsalu 2008, 96-131.
31 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 1, 169-170p.
32 Pihlau, 110, 115.
33 ERAF 129 SM, n, 1, s. 3304, 20p.
34 Jaan Koitla, Mihkel Pärn, lindistus 19. 01. 2008.
35 Leili ja Endel Viljapuu. Sõjajärgne küla. Eesti Rahva Museum KV 907, KL 206, 298.
36 ERAF f. 131 SM n. 1, s. 171, 58-60.
37 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, Järelvalve,307-318.
38 ERAf f. 130 SM, n. 1, s. 10516, k. 3, 21; s. 11474, 444.
39 Ants Kaljuranna ja Arvet Pilliga Patareis koos olnud Jüri Kindel ja Aleksander London autorile, jaanuar 2010.
40 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 231189, Järelvalve 337-386.
41 ERAF f.130 SM, n. 1, s. 1144 Järelvalve 117-139.
42 D. Taevere, R. Mihhailov. Võitlus Pika Antsuga. Agoonia. Tallinn 1979, 137.
Ога. Щас. Уже брызгаю. Кайтелиит , омакайтсе, лесной брат.
Бандит и рецидивист со стажем , погонялово "страшный Антс" свои хуторяне же и дали , которых он кошмарил. Удивительно что в конслагере не успел поработать, хотя и так крови не мало напился.
DM, Тебе в РМ перевод или здесь. Только время пойдёт. Я в свободное от работы время буду переводить. Чуть-чуть уже перевёл. Текст из Твоего поста No 10
2sonnenrad - при всем уважении к Вашему мнению, прошу выражать его более дипломатично.
2Ka Jot - можем поделить статью, часть могу перевести.
как бы не относились мы к некоторым эпизодам истории, но надо помочь человеку узнать поболее о своей близкой родне.
Jane писал(а):
2Ka Jot - можем поделить статью, часть могу перевести.
как бы не относились мы к некоторым эпизодам истории, но надо помочь человеку узнать поболее о своей близкой родне.
Привет, Jane! Я уже часть перевёл и отослал. А именно: текст из поста ном. 10 скопипастил опентекстдокумент и перевёл две страницы. Начиная с главы "Algab metsavennaaelu" не переведено. И похоже сегодня не смогу.
дипломатичней
Герой Советского Союза Арнольд Мери, недавно ушедший из жизни, вспоминал об эстонских «лесных братьях»: «Они не вели борьбу с так называемыми оккупационными войсками. Были случаи, когда забрасывали очередную группу из-за границы, они натыкались на пограничников, и происходил бой между пограничниками и <лесными братьями». Вот это единственный случай, когда они воевали против советских вооружённых сил. Они воевали против советского актива. В период с 1945 по 1949 год, когда я был первым секретарём ЦК комсомола Эстонии, я встречал свыше пятнадцати случаев, когда эти «лесные братья» убивали пионеров при сборе ягод в лесах только за то, что у них были красные галстуки>.
Этими грабителями были «лесные братья», которые после ухода гитлеровцев вели партизанскую войну с советской властью, что, может быть, было бы оправданно с позиции борьбы за независимость, если бы эта война не шла в основном с гражданским населением, которое стремилось просто мирно жить. По данным историков, в Эстонии «лесные братья» убили 88 сторонников советской власти в военной форме (солдаты, милиционеры и т.д) и 456 гражданских лиц. А в Литве, например, только в новогодние праздники 1947 года было убито 53 человека, из них пятеро детей, шестеро активистов советской власти, остальные - обычные мирные люди. В целом же счет жертв мирного населения от рук «лесных братьев» в Прибалтике идет на десятки тысяч. В свою очередь, «лесных братьев» уничтожали войска и активисты советской власти в Прибалтике, которых ныне разоблачают и судят как убийц партизан.
Здравствуйте! Я,Арно Аланго. Недавно узнал что мой дедушка Ants kaljurand. Может поможет кто нибудь узнать по больше информации о нем? Общую информацию в инете я уже прочитал. Но есть большая трудность. Я, совсем не знаю Эстонского языка!!! Статьи на Эстонском, переводятся ужасно, приходится догадываться по смыслу. Мой друг на этом форуме уже озвучил мои проблемы! Может получится у кого нибудь, узнать более подробную информацию про деда! Буду очень благодарен!!!
sonnenrad писал(а):
По данным историков, в Эстонии «лесные братья» убили 88 сторонников советской власти в военной форме
и в Гражданскую "белые" с "красными" друг друга убивали на почве разных политических взглядов. Тут тот же сценарий, только в масштабе маленькой страны. Прежде, чем осуждать кого-либо, примеряйте ситуацию "к себе".
Вот живете вы в своем маленьком домике, ведете свое небольшое хозяйство и на тебе. Приходят какие-то упыри (без разницы за советскую они власть, за немецкую или за красных кхмеров) - вали, грят, из домика, тут будет сельсовет, с собой можешь взять тока то, что в руках унесешь. Добро твое, нажитое еще прадедушками - в общак пойдет. А не согласен - вон глянь сосед с пробитой головой лежит, он тоже несогласный был...
Вот чесслово, мое мнение - грохнуть всех "гостей", дом спалить вместе с хабаром, чтоб "этим" не достался, землю вытравить ядохимикатами, чтоб у "них" и травинка не выросла. А потом уйти и мочить "этих" до конца. За жизнь погубленную, за семью разрушенную... и пофиг чья на них форма.
